katkendid raamatust “Balletikeha tunnetamine. Tantsija Instrumendi ehitamine kooskõlas BalletBodyLogic meetodiga”

Autor Annemari Autere;
eesti keelne väljanne 2019

Osalised:
Ükski tunnustus ei ole täielik ilma osalisi mainimata.
Selle raamatu peamised tegelased on (mitte ilmumise järjekorras):

Dramatiseering: Annemari Autere
Lavakujundus: Raphaëlle Zemella Thomas Drigues’i ja Jacques Alary (anatoomilised joonistused) abiga.
Fotod: Annemari Autere ja Jacques Alary, kui ei ole märgitud teisiti.

Ema Loodus: tema ise
Isa Gravitatsioon: tema ise
Marcel: kõik lihased
Red Marcel: punane lihaskiud
Valge Marcel: valge lihaskiud
Marceli Ahelad (mitte ilmumise järjekorras)
Miss Ümbrik: sidekude või fastsia
Suur Vend: aju
Lord Diafragma: hingav diafragma
Felix: skelett
Minu 6 Sõpra: puusaliigese kuus süvaväljapöörajat
Mister Psoas: suur nimmelihas
Vennad Spinalised: intertransverse, interspinalis ja transversospinalis
Minu Sõrmed: eesmine saaglihas
Maagiline Kineetiline: kineetiline taju, propriotseptsioon
Õde Taktiilne: kompimistaju
Monsieur Kand: kandluu
Mademoiselle Talus: kontsluu
Madam Tibia ja Madam Fibula: sääreluu ja pindluu
Õde Ristluu
Suur Rõõmustaja: suur pöörel
Istuvad või Suudlevad Kaksikud: istmikukondid
Põlvepadi: mediaalne pakslihas
Sõlm: hamstring-lihaste ülemine osa
Küünarnuki tugi: selja lailihase ülemine osa
                                                                       … ja paljud teised

   milleks muuta traditsioone?

Alates balleti algusaegadest on tantsija kehamaastiku saladuslikud rajad on läbinud lugematul hulgal muutusi. Lakkamatus evolutsioonis ulatub balleti traditsioon tagasi nii kaugele kui aastasse 1661, kui Louis XIV asutas Pariisis Académie Royale de Dance (kaheksa aastat enne Académie Royale de Musique’i!) ja ballett moodustab baastehnika enamikule tantsuteatri vormidele. Arenenud loomulikust tantsimise viisist keha liikumise potentsiaali äärmustesse tõukamiseni, on balleti areng olnud hingemattev. Warner Music Group avaldas DVD (digitaalne videoplaat) mõned aastad tagasi Suures Teatris salvestatud katkenditega, mis ulatuvad tagasi aastasse 1913. 1913. aasta variantide vaatamine paneb mind mõtlema, kuidas nägid välja „Luikede järv“ (1895), „Giselle“(1841) ja „La Sylphide“ (1832), kuineed esimest korda lavastati. Loodud enam kui sada aastat tagasi ja ikka veel väljakutset esitavad, eriti naistantsijale, panevad need balletid mind mõtlema, kas hingemattev evolutsioon on olnud ainult esteetiline?

Ülevalpool mainitud DVD-l võite samuti vaadelda suurepärast Maia Plissetskajat tantsimas „Luikede järve“kolmanda vaatuse
Pas de Deux’d1947. aastal. Arabesque on saavutanud enneolematu kõrguse, võrreldes Tamara Karsavina fotoga aastast 1919, kus me oleme tunnistajaks tema hüppamisele ja pöörlemisele ning kõndimisele kandadel ilma igasuguse mureta väljapoolsuse pärast! Möödus veel 30 aastat ja Sylvie Guillem oma atleetliku füüsisega revolutsioneeris balleti esteetikat kõrgele, kõrvade juurde tõstetud  jalgadega. Ta on osutunud eeskujuks, mitte erandiks.

            Vahepala: Ma vaatasin hiljuti videot Kirovi Teatri 1968. aasta „Luikede järve“produktsioonist. Olin üllatunud nende tugevast ja kergest tehnikast, kus isegi luige kuninganna pöörles ja hüppas nagu tema võluv prints. Nende kehad nägid üllatavalt välja nagu “sina ja mina”.

Me ei saa evolutsiooni peatada. Me saame sellega koos areneda. Küsimus on: kuidas? Analüüsides balletitehnikat ja püüdes aru saada, miks tantsijad saavad nii sageli vigastusi, miks teatud tantsijad on näiliselt nii pingevabad, samal ajal kui teisi on lausa valus vaadata, olen esitanud endale järgnevad küsimused:

1) Kas tantsimine, eriti just balletitehnikas, peab olema kahjustav?
2) Kas praegused õpetamise meetodid teevad tantsivale kehale kahju (nt tendoniit ja
     vigastused?)
3) Kas ekstreemse painduvuse nõuded sunnivad balletitehnikat sügavamalt analüüsima?
4) Kas tehnilisuse nõuded sunnivad vaatama sügavamale tantsivasse kehasse?
5) Kas balletitantsija eriline esteetika tekitab vajaduse spetsiifiliste teeeningmeetodite järele?
6) Kas mitmekülgsus, mida balletitantsijad peavad suutma, tekitab vajaduse täiendavate
    treeningmeetodite järele või saab seda kõike integreerida ühte tundi?
7) Kas me peame looma traditsionaalsele balletitehnikale tugineva treeningmeetodi, mis on
    enam sobiv kaasaegse tantsu, jazz-, harrastustantsijatele jne ?
8) Kas nõuded tehnilisele meisterlikkusele viivad meid kunstist eemale?

            Olles vastanud EI esimesele ja JAH kõigile teistele küsimustele, alustasin ma meie kehamaastiku salapäraste radade avastamist. Olen jõudnud  järeldusele, et isegi kui võib näida sobimatu nõuda kogu maailmas nii imetletud balleti õpetamise traditsiooniliste viiside ümberhindamist, näitavad vastused ülevalpool toodud küsimustele vajadust mitme balletitreeningu kontseptsiooni uuendamiseks.

                Minu eluaegne kirg selle kunstivormi vastu ja Terpsichore laste õpetamise kogemus on mind veennud, et treenides vastavalt keha enda loogikale, kehaloogikale, on kolm aastat piisav meie instrumendi ehitamiseks, häälestamiseks ja mängima õpetamiseks. Erinevate tantsustiilide, esteetikate ja kunstiliste väljenduste rohkuse omandamine kestab terve eluaja.

            Esimene aasta: meie instrumendi EHITAMINE. Baasliikumismustrite kujundamine.
            Teine aasta: meie instrumendi HÄÄLESTAMINE. Tehnika, sammud ja koordinatsioon.
            Kolmas aasta: meie instrumendil MÄNGIMINE. Variatsioonide, varvastantsu,                                                        pas de deux, stiilide, vormide ja erinevate tehnikate õppimine.


oh la la laa, muuta kõike,
mida ma siiani olen teinud???!!!
oh la la laa, muuta kõike, mida ma siiani olen teinud???!!!

            Vahepala: Marie-Agnès Gillot astus Pariisi Ooperi balletitruppi neljateist ja poole aastaselt eksklusiivse töötamise loaga. Tal oli neljateistkümneaastaselt veatu tehnika ja kõik, mis vaja, et olla tulevane staar. Kuid teda loeti liiga nooreks ning ta pidi paar aastat viivitama (laisklema), enne kui teda lubati siseneda lava pühasse templisse. Kahekümne kaheksa aastaselt sai temast Danseuse Etoile. (Pariisi Ooperi Balletikool vormib tantsijaid kuus aastat, vanuses kümme kuni kuusteist.)

Tantsija instrumenti, keha, peab ehitama tema enda loogikast lähtuvalt.
Prelüüd (lk 3ja 4)

   Kolm aastat kuue kuni üheksa aasta vastu, et saada balletitantsijaks

            Teaduslik uuring näitab, et meie kehateadvus on enam kui valmis kohandama motoorseid oskusi (tehnika treening) kümnenda ja viieteistkümnenda eluaasta vahel. See tähendab, et tehnika treening peab olema integreeritud, kui luud, lihased ja kõõlused kasvavad ja muudavad kuju. See kujude muutumise staadium on väljakutse nii tantsuõpetajatele kui ka noortele endile. Olles silmitsi kasvuspurdiga, kepslevad nad ringi nagu vastsündinud Bambid, samal ajal kui närvisüsteem püüab sammu pidada nende pikemaks kasvavate jäsemetega. Põhjustades liigselt pikenenud lihaseid (luud kasvavad kiiremini kui lihased ja kõõlused) ja uusi närvi-lihassüsteemi mustreid, on see periood, kus peame hoo maha võtma. Me peame panema oma energiast pakatavad õpilased, kellel on kalduvus kõõlusepõletikule ja kes on vastuvõtlikud vigastustele, mõistma, et treeningtundide hulk ja pingutused, mida täiskasvanud suudavad taluda, ei ole mõeldud kasvavate noorukite jaoks. Asetades rõhu pigem kvaliteedile kui kvantiteedile, peaksime panema nad mõistma, et intensiivne jõuline treening võib aeglustada füüsilist kasvamist ja põhjustada näiteks menstruatsiooni hilinemist. Tõsised, ambitsioonikad, distsiplineeritud ja töökad tantsuõpilased vajavad samuti aega kodutöödeks, mängimiseks ja enda füüsiliste ning hormonaalsete muutustega kohanemiseks. Lühidalt öeldes on vaba aeg mitte midagi tegemiseks väga oluline. Kehateadvus vajab puhkust ja automaatsed liikumismustrid aega närvisüsteemis kinnistumiseks.

Füüsilised ja hormonaalsed muutused motoorse  õppimise  jaoks  parimal  ajal
muudavad need treeningaastad tantsuõpilastele haavatavaks ajaks.

            Vahepala: Mina kasvasin väga kiiresti. Mul lihtsalt ei olnud kümne aasta vanuses enam aimu, kus mu käsivarred ja käelabad lõppesid. Ei möödunud päevagi, kus ma ei oleks ümber ajanud vähemalt ühte klaasi mõne väärtusliku vedelikuga selle sees. Kommentaarid puuduvad, kuid ma mäletan oma isa pilku!

Prelüüd (lk 6)

ruumist liigestes lõppematute energialiinideni

Ruum liigestes on võib-olla väikseim kõigist meie isoleeritud liikumise mustritest. Ma näen ruumi liigestes kui vormisolekut – varustust number üks. Ja see, mu sõbrad, on koht, kus me puutume kokku balletitehnika keerukusega. Baasballetitehnika on lihtne ja pingevaba, kuid pingevaba ei tähenda jõuvaba! Olla või mitte olla? Usaldada või mitte usaldada? Me saame usaldada ainult seda, mis on olemas. Ema Loodus ei varusta hällis meid ruumiga liigestes ja tugevate lihastega tantsutehnika jaoks. Me peame need ära teenima. Me peame ära teenima Mister Psoase, Minu 6 Sõpra, Lülisamba Vennad, Minu Sõrmed, kõik tuhanded Punased Marceli kiud pakkumas ruumi liigestes. Nad on täiusliku joondumise ja pingevaba tantsimise, energia lõputute liinide, lõputute käte ja jalgade väravaks, selleks, mis teeb balletitantsijate väljanägemise nii ainukordseks. Veel enam, lõppematutel energialiinidel on üllatav jõud, nagu on näidanud Tai Chi õpetus ja võib-olla ka teised võitlustehnikad.
Palju aastaid tagasi, ammu enne, kui Punane Marcel minu sõbraks sai, mõtlesin ma (ja kinesioterapeut kinnitas mu teooriat!), et lihaskõht tõmbub kokku ja muutub liigese lähedal tugevaks, kui me pikendame ja tõstame jalga. Kuid anatoomia õpik õpetab meile, et lihas tõmbub alati kokku keskelt suunaga äärte poole. Loogiliselt viib see suure punnis lihaseni, kui meie varbad flirdivad tähtedega. Mida suurem on pingutus, seda enam kiudusid panustab, õige? Et vältida sellist supernaise või supermehe jõudu oma menüüs, siis lubades ainult liigestele lähedal olevaid Marcele panustada, teiste sõnadega, sisemisi Marcele (kas kinesioterapeut mõtles seda?), saame eemale tõugata kujuteldavaid seinu ja lagesid. Teised pingevabad pingutused liigestes ruumi loomiseks on ära tõukamine reaalsetelt esemetelt, nagu põrandad, võimlemiskummid, raskused, sõbrad. Te võite isegi paluda sõbral tõmmata mõnda kehaosa, kui te liigute. Teisel juhul võite proovida kujuteldavaid auke maapinnal liikumise ajal.
Vahepala: Ma mäletan siiani Jackie Taffaneli soovitust: “Kujutlege õõnsust enda küünar- või puusaliigeses. Hoidke õõnsust liigese painutamise ajal.“ Ma olen lisanud õõnsusele muna ja saanud tulemuseks: “Tõstke jalg, ärge muna purustage!“

Teine vaatus (lk 98)